Mõned aastad tagasi leidsin Astrid Lindgreni poolt kirjutatud teksti, mis mind puudutas ja tänaste mõtetega seoses sooviksin seda veelkord jagada:
Pärast suurt pahandust ütles ema oma lapsele, et mingu nüüd ja otsigu endale ise vits. Laps oli kaua ära ning kui tagasi jõudis oli ta pisaraist märg.
Ta ütles: “Ema, ma ei leidnud vitsa, aga ma leidsin kivi, millega võid minu pihta visata.” Siis ema mõistis, millisena oli olukord tundnud lapse vaatenurgast: kui mu ema tahab mulle haiget teha, siis ei ole mingit vahet, kuidas ta seda teeb, ta võis seda sama hästi kiviga teha.
Ema võttis poja sülle ja nad mõlemad nutsid. Ema pani selle kivi kööki riiulile, meenutamaks talle, et vägivald saab alguse lastetoast ning kui me ei suuda näha olukordi lapse vaatenurgast, võime me neile õpetada hoopis midagi muud, kui ise arvame õpetavat.
Mulle tundub, et enamus inimeste probleeme tulenevad nende suhetest teistega- usalduse ja turvatunde puudumisest ning raskustest armastust pakkuda ning vastu võtta. Sellepärast olen ka enda tööd täheldanud, et mitte õpitud meetodid pole need, mis panevad teraapia tööle, vaid inimlik mõistmine ja rääkimine.
Lapsed, kes on harjunud hoolitsusega teistelt inimestelt, näevad ümbritsevat maailma heatahtliku paigana ja hakkavad samm- sammult samamoodi käituma. Nad on teiste suhtes aktsepteerivad ja empaatilised, sest nendega on samamoodi käitutud.
Erinevad kliinilised uuringud on näidanud, et lapsed, keda pole piisavalt väiksena hellitatud ja pakutud vajalikku turvatunnet, neil võivad tekkida tõsised arengulised mahajäämused ja probleemid sotsiaalsetes suhetes teistega. Varases eas kujunenud suhtemustrid mõjutavad meie oskusi suuremal määral, kui arvata oskame. Näiteks on nelja-aastase lapse aju suurus 90% täiskasvanu omast ning esimeste aastate jooksul toimub inimese kõige kiirem areng tema elukaarel.
Milline positiivne mõju on „halva lapse toolil“ või „mõtlemisetoolil“? Vaevalt, et mõni täiskasvanu tõsimeeli arvab, et lapsel on võime iseseisvalt toolil istudes analüüsida, et tulenevalt ajufunktisoonide hierarhilisest arengust, pole tema pidurdusprotsessid ja sotsiaalsete märkide lugemine veel piisavalt arenenud, et probleemi tekitanud olukorda edaspidi vältida või lahendada see lapsevanemale sobival viisil.
Samuti arvatakse kahjuks sageli, et lapse tutistamine või nurka panemine on distsiplineeriv. Võimalik, kuid kas hirm karistuse eest peaks olema mudel, mida anda lapsele edasi?
Kui sa last lööd või karjud tema peale, millist eeskuju see lapsele näitab? Või pannes ennast korraks lapse olukorda, siis kuidas tunneks ennast täiskasvanu, keda pärast tüli elukaaslane tutistab või nurka paneb. Perevägivald on tabu, kuid samas lapse füüsiline ja vaimne karistamine oleks vahepeal justkui normaalne, sest laps muudmoodi ei saa aru ega õpi. Erandlik pole ka juhus, kus niiöelda kõige keerulisem murelaps on see, kes kõige rohkem lähedust ja armastust vajab.
Ma olen täiesti veendunud, et enamus vanemaid soovib endale lapsele parimat, aga vahepeal on lihtsalt meetodite valik küsitav. Tihtipeale tulebki täiskasvanul tegeleda hoopis enda emotsioonidega ning võtta ise korraks aeg maha, et säilitada enda ja lapse suhtes väärikas käitumine.
Meie ajus asuvad peegelneuronid ,mis reageerivad sünkroonis teiste inimeste käitumisega. Näiteks kui imik naeratab, paneb see ka ema naeratusega vastama. Ilmselt on ka enamus meist tajunud, et mõne inimesega koos olles on eriti rahulik tunne või vastupidi. Me oleme üksteisest palju rohkem sõltuvad, kui esmapilgul paistab.
Bruce. D. Perry on kirjutanud, et oleme sotsiaalsed imetajad ning poleks ellu jäänud sügava vastastikuse kontaktita. Võime armastada ei saa tekkida isolatsioonis ning inimesel on raske iseennast armastada, kui teda ei ole armastatud minevikus ega armastata ka praegu. Last füüsiliselt või vaimselt väärkoheldes ei lakka ta armastamast täiskasvanut, kes temaga niimoodi käitub vaid iseennast.
Oluline on saada lapsepõlvest kaasa teadmine, et sinu kõrval on olemas alati hoolivad inimesed. Kiindumussuhe lapsepõlves on alus baasturvalisuse kujunemisele ning määrab suuresti ära selle, kuidas tulevikus erinevates suhetes ja olukordades inimene käitub ning reageerib, kuna täiskasvanuna kordame sageli mustreid, millega oleme lapsepõlves harjunud.
Suhelge ja rääkige enda lastega ning teiste kallite inimestega empaatilisel viisil, kallistage neid ja näidake enda armastust välja igal võimalikul viisil. Olge päriselt olemas. Headus ja hoolimine on kõige tervendavam teraapia ning parim õpetaja. Eriti tänapäeva maailmas, kus on suur ebakõla selle vahel, mida me vajame, et olla vaimselt terved, võrreldes sellega, mida ülikiire elutempoga ja tehnoloogiat täis ühiskond meile pakub. Mitte ükski uus mänguasi ega äpp ei asenda inimlikku lähedust.