Olin lastega töötanud peaaegu kümme aastat, ennem kui sain ise lapsevanemaks. Suutsin spetsialistina alati säilitada rahu ka kõige pingelisemates olukordades, mis töös ette tulid.
Seetõttu arvasin optimistlikult, et emaks saades, saab minust rahumeelne lapsevanem, kes ei vihastada ega ärritu kunagi enda lapse peale. Arvasin, et tunnen end põhjalikult.
Eksisin sügavalt ning mul on sellepärast siiralt hea meel. Ei, mitte sellepärast, et avastasin, et kõrvuti suure armastuse ja õrnusega enda imelise lapse vastu võin ma kogeda väsimust, viha, ärritust ja nende tunnete pärast omakorda süütunnet.
Vaid seetõttu, et tänu tütrele olen vaikselt õppinud märkama enda allasurutud tundeid ning võtma neid omaks, reageerides iga päevaga järjest elutervemalt tugevatele tunnetele, mida tunnen. See aitab mul omakorda olla paremas kontaktis iseendaga ning saada lahedamaks vanemaks, kelle lapsest kasvab loodetavasti enda tunnetest teadlik olev, kompleksivaba ja ennastteostav täiskasvanu.
Lapsed ei vaja ideaalseid vanemaid, vaid lapsevanemaid, kes on ühenduses kõikide enda tunnetega, oskavad õigel moel ilmutada enda viha, vajadusel ennast kaitsta ja reageerida adekvaatselt lapse keerulistele läbielamistele. Sinu õige viha õpetab lapsele õiget viha.
Saades lapsevanemaks võib juhtuda, et kõik sisemised draakonid ja deemonid, ajavad end armastuse ja õrnuse kõrval jalule. Neid kohates tabab meid sageli häbi- ja süütunne. Igal lapsevanemal on õigus enda tunnetele. Olla haavatav ja nõrk. Vajada abi ja toetust. Kõik, mida me tunnistame, lõpetab võitluse ega hakka enam oma olemasolu tõestama. Vanasti öeldi, et kes oskab draakonit nimepidi kutsuda, omab tema üle võimu.
Seetõttu lapsevanematena peamegi olema teadlikud ka iseenda päästikutest, sest mõnikord takistavad need meid olemast vanemad, kes me olla tahame. Lastekasvatusega seotud kriisid kujutavad endast võimalusi kasvuks ja lõiminguks. Vanemad teevad suurt stressi tekitavates olukordades vigu. Me kõik teeme. Vigu pole võimalik vältida, aga nendest võivad saada suurepärased õpetajad.
